In memoriam Ago-Endrik Kerge

Ago-Endrik Kerge
 
8. IV 1939–25. IV 2021
 
Oma 82. eluaastal lahkus meie hulgast erakordselt mitmekülgne teatrimees Ago-Endrik Kerge, kes suutis jätta olulise jälje omamaisesse tantsu-, muusika-, sõna- ja teleteatrisse ning filmikunsti.
 
1939. aastal Tallinnas kultuurihuvilises kodus sündinud Ago-Endrik Kerge esimeseks teatrikooliks oli 1959. aastal lõpetatud Tallinna Balletikool, millele järgnes enam kui tähelepanuväärne karjäär esitantsijana Estonias.  Võrdse vabadusega suutis ta tõestada end nii klassikaliste ballettide printsirollides (Siegfrid – "Luikede järv", 1965; Prints – "Pähklipureja", 1965; Romeo – "Romeo ja Julia", 1965) kui ka toonaste eesti noorte koreograafide Enn Suve (Kurat – "Lugu sõdurist", 1963; Peremees – "Kratt", 1966; don José – "Carmen", 1969) ja Mai Murdmaa (Carmelo – "Suur võlur – armastus", 1964) loomingus. Tema balletiprintsi välimus ja eriline elegants avaldusid eriti ilmekalt tema "hispaania rollides" (solist – "Bolero", 1959).
 
Kerge oli jõudnud teha oma esimesed tantsuseaded, mängida filmis ("Supernova", 1966), töötada solisti ja ballettmeistrina toonases Leningradi Music Hallis ning tuua välja oma esimese täispika balletilavastuse, milleks oli Mati Kuulbergi muusikale loodud "Mont Valérien" (1972, Vanemuine), kui tegi 1972. aastal kannapöörde sõnateatrisse ja astus toonase lavakunstikateedri VII lendu, et omandada Voldemar Panso käe all sõnateatri lavastaja ja näitleja kutse. Tema esimene sõnalavastus, diplomitöö "Kosjasõit" (1975), tõestas, et noores lavastajas on huumorimeelt, musikaalsust, mängulisust ja sotsiaalset erksust. Pärast lõpetamist järgnesid viljakad tööaastad Draamateatris (1976–1982), mil temalt sündis mitu meeldejäävat ja publikumenukat lavastust ("Kuberneri surm", 1976; "Noore daami külaskäik", 1977; "Saateviga", 1979; "Peeter Paan", 1979), aga ka tunnustusväärseid näitlejatöid (Lemminkäinen – "Kalevala", 1980).
 
Ent veelgi suuremat elevust tekitas 1980. aastate alguses Kerge värskendava tuulehoona mõjunud tulek ooperi- ja operetižanrisse, seda peaaegu korraga nii Estonias kui ka Vanemuises ("Sevilla habemeajaja", 1981; "Bastien ja Bastienne" ning "Teatridirektor", 1981; "Savoy ball", 1982; "Kabaree", 1984). Samasse perioodi paigutub ka Kerge lavastajaloomingu kõige jäävam ja laiema rahvahulgani jõudnud osa, telelavastused ja videofilmid, mis põlistasid mitmed eesti kirjandusklassika kullafondi teosed rahvuslikku ühismällu aegumatute, eredate, säravatest näitlejatöödest laetud ekraanitöödena ("Pisuhänd" ja "Kuulsuse narrid", 1982; "Tabamata ime", 1983; "Püha Susanna ehk Meistrite kool", 1984; "Kahe kodu ballaad", 1986). Selle kõige kõrvale mahtusid veel Kerge kui koreograafi tantsuseaded teiste lavastajate töödes ning tööd varietees, filmis, raadios.
 
Aastatel 1986–1992 töötas Kerge Vanemuise teatris (1987–1990 teatri kunstilise juhina), jätkates edukalt oma loometeed nii draamalavastajana ("Barbarid", 1985; "Aeg tulla – aeg minna", 1986; "Macbeth", 1987; "In corpore", 1989), muusikateatri lavastajana ("Sugar ehk Džässis ainult tüdrukud", 1988; "Tormide rand", 1988), aga ka näitlejana (Henry Higgins – "Minu veetlev leedi", 1990).
 
Pärast Vanemuise aastaid jätkas Kerge vabakutselise lavastajana, tuues lavale oopereid, operette, muusikale, komöödiaid ja draamateoseid Estonias, Vanemuises, Vene Teatris, Vanalinnastuudios, Tallinna Linnateatris, Endlas, Eesti Televisioonis ning mitmes uues vaba- ja väiketrupis. Tema viimaseks mastaapsemaks tööks jäi "Minu veetleva leedi" lavastus Estonias (2008), mis on praeguseni teatri mängukavas. Kerge ligemale saja nimetuseni küündiva lavastuste loetelu temaatiline haare on piiritu – vene sümbolismiklassikutest naerutava estraadini, tõsitraagilisest ooperist lõõgastava meelelahutuseni, pilavast groteskist süvenenud rahvusklassika mõtestamiseni. Sama avar palett iseloomustab Kerget ka kui sugestiivset, isikupärase oleku ja hääletämbriga näitlejat: balletiprintsidest lopsakate karakterrollideni, hinnatud seriaalinäitlejast ("Õnne 13", 2009–2011) oodatud unejutu vestjani raadios.
 
Ago-Endrik Kerge pälvis Eesti NSV teenelise kunstniku (1967) ja Eesti NSV rahvakunstniku (1984) aunimetused. Ta on pälvinud 1984 Eesti teatri muusikapreemia ja 1992 eripreemia. 2001 autasustati teda Valgetähe V klassi teenetemärgiga.
 
Lavastajat, kolleegi, kursusekaaslast, õpetajat ja lähedast sõpra jäävad meenutama mitmed teatripõlvkonnad koos tänuliku teatripublikuga.
 
Kultuuriministeerium
Rahvusooper Estonia
Eesti Draamateater
Teater Vanemuine
Vana Baskini Teater
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool
Eesti Teatriliit
Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liit
 
Ago-Endrik Kerge ärasaatmine toimub pereringis.


Täppisotsing
Oktoober 2021
E T K N R L P
        01 02 03
04 05 06 07 08 09 10
11 12 13 14 15 16 17
18 19 20 21 22 23 24
25 26 27 28 29 30 31

Esietenduste ja teatri- uudiste saamiseks kirjutage palun liisi[ät]teater.ee

Made by Wiseman