2 + 2 = 22

Ma tahaks teha nii, et kõik mulle kuidagi alluks, aga nii, et ma kellegi peal ei talluks.

Ma teen oma mängureeglid. 

Ma saan hakkama, ma teen end tugevaks, ma ronin ja hüppan. 

Istun kahel toolil, käin kolmes koolis, räägin neljas keeles. 

Ma teen kõva häält, ja annan korraliku lahingu. 

Ma võidan, kaotan, õpin, kukun, ma trambin ja tukun. 

Ma tahan jääda sõpradeks. Ja saada sõpradeks.

Mind huvitab põnev, hoog ja rõõm, loll naer, sassis pea ning hea nali ja… ma tahan teha vastupidi, MÕNIKORD, või lihtsalt teisel ajal teha seda, TEINEKORD.

ZUGA Ühendatud Tantsijate uus lavastus “2 + 2 = 22” puurib reegleid ja korraldusi, nähtavaid ja nähtamatuid kokkuleppeid meie ühises armsas elus lastena ja vanematena, keerab need pahupidi, hiilib kõrvale ja astub mööda, ei paku istet või kutsub enda kõrvale või istub kahel toolil korraga, samal ajal ikkagi koos oma kohta otsides. Selles tegevuses on püüe jõuda kohale, isegi kui seda saadab hüüe “Kohane!”.