Teatripäeva erisaade ja läkitus 2020

Neljapäeval, 26. märtsil 2020 kell 20.00 on ETV eetris teatripäeva erisaade, kus kuulutatakse välja Eesti teatri auhindade laureaadid 2019. aasta loomingu või pikaajalise silmapaistva töö eest.

Saade valmis koostöös Vanemuise teatri ja ERR-iga.Režissöör Elo Selirand, toimetaja-saatejuht Reet Weidebaum, produtsent Rait-Roland Veskemaa, lavastaja Tiit Palu, lavastuse produtsent Heli Anni.

Piduliku sündmuse ootuses avaldab Teatriliit täispikkuses rahvusvahelise teatripäeva läkituse, mille autor on tänavu näitekirjanik, lavastaja ja Ajoka teatri juht Shahid Nadeem (Pakistan). Nummerdatud joonealused märkused on teksti lõpus.


TEATER KUI PÜHAMU


See on minu jaoks suur au kirjutada 2020. aasta teatripäeva läkitus. Ma tunnen suurt alandlikkust, aga samas kannustab mind mõte, et pakistani teater ja Pakistan ise on pälvinud Rahvusvahelise Teatriinstituudi, meie aja kõige mõjukama ja esinduslikuma teatrikogu tähelepanu. See on ka austusavaldus Madeeha Gauharile (1), teatriikoonile ja Ajoka teatri (2) asutajale, ühtlasi minu elukaaslasele, kes lahkus meie hulgast kaks aastat tagasi. Ajoka teatritrupp on läbinud pika ja raske tee sõna otseses mõttes tänavalt teatrisse. Aga ma arvan, et selline on paljude truppide kujunemislugu. See ei ole kunagi kerge ega takistusteta. See on alati võitlus.

Ma tulen valdavalt islamiusku maalt, mis on üle elanud mitmeid sõjaväelisi diktatuure, religioossete ekstremistide rünnakuid ja kolm sõda naaberriigi Indiaga, kellega me jagame tuhandeid aastaid ajalugu ja pärimust. Me elame tänapäeval oma naabrist kaksikvennaga totaalse sõja, kui mitte isegi tuumasõja hirmus, sest mõlemad riigid omavad nüüdseks tuumarelva.

Me ütleme mõnikord naljatades: "Halvad ajad on teatri jaoks head ajad." Ei ole puudust katsumustest, millega silmitsi seista, vastuoludest, mida ületada, ja status quo’st, mida muuta. Ma olen koos oma Ajoka trupiga käinud mööda seda pingule tõmmatud köit nüüdseks üle kolmekümne kuue aasta. See köis on tõesti väga pingul – tuleb hoida tasakaalu meelelahutuse ja hariduse vahel, otsingute ning minevikult õppimise ja tulevikuks valmistumise vahel, vaba loova väljenduse ja riskantsete lahkhelide vahel võimudega, sotsiaalkriitilise ja majanduslikult elujõulise teatri vahel, massideni jõudmise ja avangardi vahel. Võib öelda, et teatritegija peab olema mustkunstnik, võlur.

Pakistanis jookseb selge veelahe sakraalse ja profaanse vahel. Profaanse jaoks pole religioossetele küsimustele kohta, sakraalse jaoks pole mõeldav avalik arutelu ega uued ideed. Kehtiva konservatiivse süsteemi jaoks eksisteerib kunst ja kultuur väljaspool tema "sakraalsete mängude" piire. Nii on kunstnike mängumaa olnud nagu tõkkejooks. Nad peavad kõigepealt tõestama, et nad on head moslemid ja kuulekad kodanikud, ning siis üritama kehtestada tantsu, muusika ja teatri "lubatavust" islamis. Suur hulk praktiseerivaid moslemeid ei tunnista seetõttu etenduskunste, ehkki tantsu, muusika ja teatri elemendid on nende igapäevaelu osa. Aga ühel ilusal päeval sattusime me juhuslikult vastamisi subkultuuriga, millel oli võime tuua profaanne ja sakraalne ühele ja samale lavale kokku.

1980. aastate sõjaväelise võimu ajal lõi grupp noori kunstnikke Ajoka trupi, kes esitas oma sotsiaalselt ja poliitiliselt julge, dissidentliku teatriga diktatuurile väljakutse. Noored avastasid, et üks kolmsada aastat tagasi elanud sufi bard väljendas hämmastavalt täpselt nende tundeid, nende pahameelt, nende ängi. See oli suur sufi poeet Bulleh Shah (3). Ajoka leidis, et ta saab avaldada oma poliitiliselt plahvatuslikke sõnumeid tema luule abil, tõstes mässu korrumpeerunud poliitilise võimu ja sõgeuskliku religioosse institutsiooni vastu. Võimud võisid keelustada või pagendada meid, aga mitte austatud ja populaarset sufi poeeti Bulleh Shah’d. Me avastasime, et tema elu oli sama traagiline ja ekstreemne nagu tema luulegi, mis oli talle eluajal põhjustanud fatvaasid (4) ja maapagu. Ma kirjutasin seejärel näidendi „Bulha”, mis rääkis Bulleh Shah elust ja võitlusest. Bulha, nagu teda Lõuna-Aasias hellitlevalt kutsutakse, kuulus sellesse Pandžabi poeetide traditsiooni, kes oma elu ja luulega vaidlustas kartmatult valitsejate ja kiriklike demagoogide autoriteeti. Need poeedid kirjutasid rahva keeles rahva püüdlustest. Nad leidsid muusikas ja tantsus väljendusvahendid, millega saavutada otseside Inimese ja Jumala vahel, minnes kaarega mööda religioossetest vahemeestest. Nad trotsisid soolisi ja klassilõhesid ning vaatasid meie planeeti imetlusega, kui Kõigevägevama ilmutust. Lahote kunstide valitsus lükkas käsikirja tagasi põhjendusega, et see pole näidend, vaid lihtsalt biograafia. Kui aga näidendit ometi alternatiivsel laval Goethe Instituudis mängiti, nägi, mõistis ja hindas publik sümbolismi, mis avaldus rahva poeedi elus ja loomingus. Publik samastus luuletaja elu ja ajastuga ning nägi paralleele omaenda elu ja ajaga.

Tol päeval 2001. aastal sündis uut tüüpi teater. Harras qawwali (5) muusika, sufi dhammal (6) tants, inspireeriv luuledeklamatsioon, isegi meditatiivne zikir (7) laul said näidendi osadeks. Grupp sikhe, kes olid linnas, et osaleda Pandžabi konverentsil, tuli teatrisse tükki vaatama. Sikhid tulid etenduse lõppedes lavale, nuttes ja emmates näitlejaid. Nad olid pärast India jagamist 1947. aastal, mille tulemusena Pandžab jaotati kahe riigi vahel, esimest korda ühel ja samal laval koos moslemitest pandžabidega. Bulleh Shah oli nende jaoks sama kallis kui moslemitest pandžabidele, sest sufid ületavad religioosseid ja kogukondlikke piire.

Sellele mälestusväärsele esietendusele järgnes Bulleh Shah India-odüsseia. Alustades teedrajavat tuuri Pandžabi India osast, mängiti "Bulhat" üle terve India, isegi kahe maa kõige teravamate pingete ajajärgul ja kohtades, kus publik ei osanud sõnagi pandžabi keelt, aga nautis iga hetke lavastusest. Samal ajal kui poliitilise dialoogi ja diplomaatia uksi üksteise järel suleti, jäid teatrite uksed ja India publiku südamed avatuks. Pärast üht väga soojalt vastu võetud etendust tuhandepealise maapubliku ees Ajoka ringreisi ajal India Pandžabis 2004. aastal tuli üks vana mees näitleja juurde, kes esitas suure sufi rolli. Vana mehega oli kaasas noor poiss. "Mu lapselaps on väga haige. Palun õnnistage teda." Näitleja oli üllatunud ja ütles: "Babaji (8), mina ei ole Bulleh Shah, ma olen lihtsalt näitleja, kes mängib seda rolli." Vana mees hakkas nutma ja lausus: "Palun õnnistage mu lapselast, ma tean, et ta saab terveks, kui te seda teete." Me soovitasime näitlejal täita vana mehe palvet. Näitleja õnnistas poissi. Vana mees oli rahul. Enne lahkumist ta ütles: "Poeg, sa ei ole näitleja, sa oled Bulleh Shah reinkarnatsioon, tema Avatar (9)." Ja järsku avanes meile täiesti uus teatri ja mängu kontseptsioon, kus näitleja saab oma kehastatava tegelaskuju reinkarnatsiooniks.

Kaheksateistkümne aasta jooksul, mil me "Bulhaga" ringi oleme reisinud, oleme täheldanud sarnast reaktsiooni teatrikauge publiku hulgas, kelle jaoks etendus ei ole mitte lihtsalt meelelahutus või intellektuaalselt ergutav kogemus, vaid hinge liigutav spirituaalne kohtumine. Sufi meistrit mängivat näitlejat mõjutas see kogemus sedavõrd sügavuti, et temast endast sai sufi poeet ja ta on avaldanud kaks luuletuskogu. Lavastuses osalevad näitlejad on öelnud, et kui etendus algab, tajuvad nad Bulleh Shah kohalolu enda hulgas ja neil on tunne, et lava tõstetakse kõrgemale tasandile. Üks India õpetlane, kes lavastusest kirjutas, pani oma essee pealkirjaks "Kui teatrist saab pühamu".

Ma olen ilmalik inimene ja minu huvi sufismi vastu on peamiselt kultuuriline. Mind huvitavad rohkem Pandžabi sufi poeetide artistlikud küljed, aga minu publik, kes ei pruugi olla ekstremistlik ega ortodoksne, võib omada siiraid usulisi veendumusi. Bulleh Shah sarnaste lugude uurimine, mida kõikides kultuurides esineb rohkesti, võib saada sillaks meie, teatritegijate ja anonüümse, aga vaimustunud publiku vahel. Me võime koos avastada teatri spirituaalseid dimensioone ja ehitada sildu mineviku ja tuleviku vahel, mis viivad kõigi kogukondade – usklike ja mitteusklike, näitlejate ja vanade meeste ning nende lapselaste – tulevikuni.

Põhjus, miks ma jagan Bulleh Shah lugu ja meie uuringuid sufi teatri kohta, on see, et laval mängides me vaimustume aeg-ajalt liigselt oma teatrifilosoofiast, oma sotsiaalsete muutuste kuulutaja rollist ja unustame seeläbi suure hulga publikust. Kaasaja põletavate küsimustega tegeledes jätame end ilma sügavalt puudutava spirituaalse kogemuse võimalustest, mida teater saab pakkuda. Tänapäeva maailmas, kus sallimatus, vihkamine ja vägivald on taas tõusuteel, kus rahvad on üksteisele vastandumas, usklikud võitlevad teiste usklikega, kogukonnad paiskavad välja viha teiste kogukondade vastu … ja kus samal ajal surevad lapsed alatoitlusest, emad sünnitusel puuduva õigeaegse arstiabi tõttu ja vihaideoloogiad koguvad jõudu. Meie planeet vajub aina sügavamalt ja sügavamalt kliimakatastroofi ja on kuulda Johannese Ilmutusraamatu ratsanike kabjaplaginat. Me peame rikastama oma vaimset jõudu; me peame võitlema oma maailma, oma planeedi apaatia, letargia, pessimismi, ahnuse ja hoolimatusega. Teatril on täita roll, õilis roll tiivustada ja mobiliseerida inimkonda, et see muudaks oma kulgu allakäigult kuristiku poole. Teater võib muuta lava, mänguplatsi pühaks paigaks.

Lõuna-Aasias puudutavad näitlejad aukartusega lava enne sellele astumist – muistne traditsioon ajast, kui spirituaalne ja kultuurne olid läbi põimunud. On aeg taastada see näitleja ja publiku, mineviku ja tuleviku vaheline liitev suhe. Teatritegemine võib olla püha toiming ja näitlejad saada oma rollide avatarideks. Teater ülendab näitekunsti kõrgemale spirituaalsele tasandile. Teatril on võime muutuda pühamuks ja sellel pühamul – võime olla mänguplats.         

Tõlkinud Anu Lamp

(1) Madeeha Gauhar (1956–2018) – lavastaja, näitleja, feminist, Ajoka teatri asutaja.

(2) Ajoka teater – asutatud 1984. Ajoka tähendab pandžabi keeles ‘kaasaegne’. Teatri repertuaari kuuluvad näidendid käsitlevad usulise sallivuse, rahu, soolise vägivalla, inimõiguste teemasid.

(3) Bulleh Shah (1680–1757) – Pandžabi poeet, kes kirjutas keerulistest filosoofilistest küsimustest lihtsas keeles, kritiseeris ägedalt religioosset ortodoksiat ja valitsevat klassi; pagendati Kasuri linnast, süüdistatuna ketserluses ja maeti väljapoole linna surnuaeda. Populaarne usulise sisuga laulude esitajate ja folklauljate hulgas. Austatud erinevate usulahkude poolt.

(4) Fatvaa – islamimaades mitmesuguste otsuste jõustumiseks kohustuslik mufti hinnang nende vastavuse kohta islami normidele.

(5) Qawwali – usulise sisuga sufi poeesia, mida esitavad lauljad (qawwalid), mida algselt kanti ette pühamutes ja mis viis kuulajad ekstaasiseisundisse.

(6) Dhammal – ekstaatiline tants sufi pühamutes, enamasti trummi saatel.

(7) Zikir – rütmistatud kirikulaul, palvete esitus.

(8) Babaji – elatanud inimese poole pöördumise austav vorm.

(9) Avatar – hindu kultuuris jumaliku õpetaja reinkarnatsioon Maa peal.


Täppisotsing
Mai 2020
E T K N R L P
        01 02 03
04 05 06 07 08 09 10
11 12 13 14 15 16 17
18 19 20 21 22 23 24
25 26 27 28 29 30 31

Esietenduste ja teatri- uudiste saamiseks kirjutage palun liisi[ät]teater.ee

Made by Wiseman