Vene Teatris etendub "Idioodi passioon" Ukrainast

Neljapäeval ja reedel, 4. ja 5. detsembril on Eesti publikul võimalus vaadata Vene Teatris Ukraina Uue Draamateatri Peštšerskil peenekoelist eksperimentaallavastust „Idioodi passioon“.
Ajatu klassika elab üle erinevaid aegu: ultrakaasaegseks muutub kord üks geenius, kord teine. Praegu on kahtlemata Dostojevski romaanide aeg, kuna need on heitnud pilgu külmunud ja piinatud inimhinge kõige sügavamatesse soppidesse. Lavastuse kutsumine Ukrainast Eestisse on meie sõbralik žest, meie katse ehitada kultuurisildu vaatamata kõigile asjaoludele ja tragöödiatele, mis meid lahutada võiksid.

Kaua enne seda kui Igor Lõssovist sai Eestis Vene Teatri  juht, kohtus legendaarse Anatoli Vassiljevi õpilane regulaarselt Kiievi näitlejatega. Esimeseks tulemuseks oli „Idioodil“ põhinevate lavaetüüdide sari kaks aastat tagasi Gogolfestil. Nendest etüüdidest kasvas välja kaks lavateost: „Juudamaa kuningas“, mille peategelaseks oli egoistlik ja ahne, aga ka uhke ja vastuoludest piinatud Ganja Ivolgin, ning lavastus „Idioodi passioon“.

„Passiooni…“ kallal töötas peale Igor Lõssovi, kes juba üle viieteistkümne aasta uurib ja analüüsib suure kirjaniku tekste, mida võrdleb ookeaniga, millest võib ammutada vaid ühe, äärmisel juhul mõne klaasitäie, kaks näitlejat (samal ajal ka lavastajat) – Olga Larina ja Anna Sergejeva. Kumbki mängib kaht rolli, meest ja naist, pikki kleite ülikondade vastu vahetamata ja kontsakingi jalast võtmata: Larina vürst Mõškinit ja Aglajat, Sergejeva Rogožinit ja Nastasja Filippovnat. Teises, vaatuses, mis nõuab kõigi nelja osalust, „kahestuvad“ mõlemad näitlejad ekraaniprojektsioonide abil.
„Idioodi passioon“ tõestab, kui visuaalne võib olla traditsiooniline „rääkimisteater“, kus igavestel teemadel peetud dialoogidel ja monoloogidel pole õieti  pause ega õmblusi. Kunstnik Dmitri Kostjumov on paigutanud projektsiooniekraanid viide ritta, luues niimoodi üllatavalt sügava ja mitmekihilise ruumi, mille välis- ja sisepindadele ilmub kord paks sigaretisuits, kord Hans Holbeini maali „Surnud Kristus“ koopia, mis ripub Rogožini kodus (videokunstnikud Maksim Pobežinski ja Aleksei Tištšenko). Visuaalne labürint illustreerib muidugi ka Dostojevski tegelaste hingelisi ekslemisi ja nendest pea sõltumatut, ülalt ette antud maailmakorraldust. Lilia Lutsenko kostüümide monokroomne askeetlikkus ei ole samuti juhuslik. Tegelikult tegeleb Igor Lõssov koos oma järgijatega terve oma elu sellega, et püüab välja jõuda asjade ja tekstide olemusse. Kiievi näitlejad kinnitavad seda: proov on uuring. Lavastus on protsessi osa. See kõik kokku ongi „vana“ teater, mis juhul, kui sel õnnestub olla vaatajaga lõpuni aus, jääb alati uueks.

Lähipäevil viib Igor Lõssov Tallinnas läbi oma Dostojevski-laboratooriumi. Töötoas osalevad näitlejad ja lavastajad viiest riigist, mis näitab kustumatut huvi vene teatrikoolkonna vastu. Tahaks väga uskuda, et pärast seda on ka meie teatri repertuaaris Dostojevskil põhinevad ja sügavast mõistmisest kantud  lavastused.

Aleksandra Šprotser
reklaamiassistent
+372 514 5437
aleksandra(at)veneteater.ee


Täppisotsing
Detsember 2019
E T K N R L P
            01
02 03 04 05 06 07 08
09 10 11 12 13 14 15
16 17 18 19 20 21 22
23 24 25 26 27 28 29
30 31          

Esietenduste ja teatri- uudiste saamiseks kirjutage palun liisi[ät]teater.ee

Made by Wiseman