Teater: Vanemuine
Autor: Eric Emmanuel Schmitt
Lavastaja: Madis Kalmet
Tõlkija Margus Alver
Kunstnik Ann Lumiste
Valguskunstnik Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja Toomas Lunge
Osatäitjad: Veikko Täär, Helena Merzin, Karin Tammaru (Pärnu Endla), Helen Hansberg, Marianne Kütt, Marika Barabanštšikova, Ragne Pekarev, Indrek Tulp
Seksuaalne vabameelsus, flirt, kirg ja abielutülid saavad uue tähenduse, kui Diderot'l tuleb valmivasse "Entsüklopeediasse" kirjutada artikkel pealkirjaga "Moraal". Libertin tähendab prantsuse keeles nii "vabamõtleja" kui ka "liiderdaja", "liiderlik mees".
Eric-Emmanuel Schmitt on nüüdisaja üks enimmängitud prantsuskeelseid autoreid. Ta on sündinud 1960. aastal Prantsusmaal Lyonis, õppinud prestiižikas Ecole Normale'is ning saanud doktorikraadi filosoofias ja kõrgeima taseme prantsuse keele õpetaja kvalifikatsiooni.
Esmakordselt märgati teda kui kirjanikku seoses näidendiga Le Visiteur ("Külaline", 1993) - näidendiga, kus kohtuvad Freud ja (ilmselt) Jumal. Sellele näidendile eelnes La Nuit des Valognes (Valognesi öö, 1991, Eestis pealkirja all "Don Juani öö" 2003 Ugalas). Järgnesid näidendid Les Variations Enigmatiques ("Enigma variatsioonid", 1996. Eestis 2001 Ugalas), Le Libertin ("Vabamõtleja", 1997. Eestis pealkirja all "Alasti tõde" 2003 Vene Draamateatris), monoloog "Milarepa"1997, lühimonoloog Le Baillon ("Suutropp", 1997), Frederick ou le Boulevard du Crime ("Frederick ehk Kuritöö bulvar", 1998), L'Hotel des deux mondes ("Kahe maailma hotell", 1999. Eestis 2001 Rakvere Teatris), Monsieur Ibrahim et les fleurs du Coran ("Härra Ibrahim ja Koraani õied", 1999), lühinäidend L'École du diable ("Saatana kool", 1999), lühinäidend Mille et un jours ("Tuhat üks päeva", 2000), Oscar et la dame rose ("Oscar ja roosa daam", 2003), Petits crimes conjugaux ("Väikesed perekondlikud kuriteod", 2003).Tema näidendid on võitnud mitmeid Moliere'i auhindu, samuti Prantsuse Akadeemia Grand Prix du Théatre' auhindu. Schmitti näidendeid mängitakse rohkem kui 40 riigis.
Lisaks näidenditele on ta kirjutanud ka novelle ning tõlkinud itaalia keelest prantsuse keelde Mozarti ooperite "Figaro pulm" ja "Don Giovanni" libretod.
Denis Diderot (1713-1784) sündis noasepa Didier Diderot perre 1713. aastal. Aastatel 1723-1728 õppis ta Langresi jesuiitide kolleegiumis, jätkas seejärel õpinguid Pariisi Collége Louis-le-Grandis ja lõpetas 1732. aastal magistrikraadiga Pariisi ülikooli. Järgnesid teoloogiaõpingud Sorbonne'is. Töötas advokaadiabina, eraõpetajana ning kirjutas tulevastele vaimulikele jutlusi. Pikki aastatid sidus teda sõprus Jean Jacques Rousseau'ga. 1743. aastal abiellus Diderot Antoinette Championiga, nende neljast lapsest jäi elama ainult tütar Marie-Anqelique.
Alates 1746. aastast tegeles Diderot "Entsüklopeedia" projektiga, mis sai alguse tellimusest tõlkida prantsuse keelde 1728. aastal ilmunud Ephraim Chambersi "Cyclopaedia: or, An Universal Dictonary of Arts and Sciences". Pikkamööda arenes sellest tõlkest iseseisev teos.
Kõrvuti "Entsüklopeedia" väljaandmisega, mis kestis üle 20 aasta, kirjutas Diderot hulgaliselt filosoofilisi artikleid. Üks neist artiklitest - "Kiri pimedatest nägijatele kasutamiseks" (1749, Lettre sur les aveugles a l'usage de ceux qui vaient) - viis ta materialistlike ja ateistlike seisukohtade tõttu kolmeks ja pooleks kuuks vanglasse.
Diderot' kirjutas ka näidendeid: "Vallaspoeg" (1757, Le fils naturel), "Perekonnaisa" (1758, Le pere de familie); romaane: "Nunn" (1796, La Religieuse), "Fatalist Jacques ja tema isand" (1796, Jacques le fataliste et son maitre) ja "Rameau vennapoeg" (Le neveu de Rameau), samuti kunstikriitikat.
Alates 1762. aastast oli Diderot kirjavahetuses Vene tsaarinna Katariina II-ga, kes ostis ära tema raamatukogu ja määras Diderot endale eluaegseks raamatukoguhoidjaks. Talvel 1773-1774 käis Diderot Peterburis, vestles sageli tsaarinnaga ning tegeles projektiga "Kõikide teaduste avaliku õpetamise plaan" Venemaa haridussüsteemi reformimiseks.
Esietendus 15. veebruaril 2006 Vanemuise väikeses majas.
