Teater: Eesti Draamateater
Autor: Eugene O´Neill
Lavastaja: Ingomar Vihmar Esietendus 16. juunil 2011 Laitse Graniitvillas
Kunstnik Riina Degtjarenko Valguse kujundaja Raido Talvend Tõlkinud Minni Nurme
Osades: Kersti Heinloo, Jaan Rekkor, Roland Laos, Märt Avandi, Taavi Teplenkov.
Suurema osa elust püüame me teiste heakskiitu ära teenida. Tegeleme aimamisega. Jäljendame vanemaid, õpetajaid, sõpru. Millisena ma olen teistele inimestele aktsepteeritav? Mida pean tegema, et ühiskonnas tunnustust võita? Teeskleme, ironiseerime, ülbitseme ja tunneme hirmu. Kõige vähem usaldame olla mina ise. Kardame tulla nähtavale oma tõelise hingesooviga – armastada ja olla armastatud. Ja nii laseme käest nii mõnegi võimaluse. „Saatuse heidikute kuud“ (1942) võib pidada O’Neilli autobiograafilise „Pikk päevatee kaob öösse“ järjeks. Mõlemas tükis esinev James Tyrone viitab omakorda Eugene O’Neilli vanemale vennale James O’Neillile. „Pikk päevatee kaob öösse“ lavastas Eesti Draamateatris hiljuti Merle Karusoo, lavastust mängiti Keila-Joa mõisas.
Tegevus toimub hooletusse jäetud talus Connecticutis 1923. aasta septembris. Rentnik Phil Hogan on intriigitseja, kõva südamega ja kitsi nagu too maa, mida ta vaevaga harima peab. Ta tütar Josie, terava keele ja kõva käega iiri naine, on külas levinud kahtlasest kuulsusest hoolimata süütu ja lootusetult Jamesi armunud.
Maaomanik James Tyrone on Phili joomakaaslane, küüniline enesehävitaja, põdedes ema surmast põhjustatud hingetraumat. Kõigi nende saatust muudab üks kuuvalge öö. Hogan planeerib kuratlikku intriigi, ent Josie’ ja Tyrone’i jaoks saab sellest tõerääkimise ja armastuse öö.
