Mõnikord on selline tunne, isegi siis, kui kõik on korras, isegi siis, kui ilm on ilus, kui tööpäev on selja taga, isegi siis, kui lapsed mängivad kõrvaltoas, isegi siis võib ta ligi hiilida, selline... selline rumal... tunne või... ei tea, kas see on teistel ka nii... tahaks teada... kangesti tahaks... aga see on nagu mesilastaruga, tahaks näha, kuidas nad seal sees elavad ja toimetavad, võib ju lennuavast sisse piiluda, aga midagi ei näe - pime ja halvemal juhul võid nõelata saada. Aga kui olekski mõni taru seest valgustatud, kas siis prožektoriga nagu teatris või taskulambiga, siis, ma arvan, näeks seal hoopis midagi muud, kui ootasid- aga see oleks ju... äkki ajaks hoopis naerma, see oleks ju väga hea.
