Kuldne Mask 2019: Tütarlaps kutsekast

Autor: Andrei Ivanov

Puškini-nimeline teater, Moskva
 
Lavastaja: Semjon Serzin
Kostüümid: Sofia Matvejeva
Video: Darja Šumakova
Osades: Taissia Vilkova, Nazar Safonov, Nikolai Kislitšenko, Sergei Miller, Natalja Reva-Rjadinskaja, Kirill Tšernõšenko, Jekaterina Rogatškova, Vladimir Ziberev

Andrei Ivanov on noor Valgevene päritolu dramaturg, mitme teravalt sotsiaalkriitilise näidendi autor, kelle teose pealkiri osutab nii peakangelanna kuuluvusele tavalise kutseka õppurite hulka kui ka tema taltsutamatule naiselikule olemusele. Neiu käib päeval koolis, õhtuti aga teenib raha kalapoes ja hoolitseb oma liikumisvõimetu isa eest. Ta armub oma filosoofiaõppejõudu ja sellest saab alguse usutav, olgugi et verine jutustus ebavõrdsest armastusest, sotsiaalse edukuse püüdest ja inimlikust alatusest. Ivanovi näidend osales 2017. aasta sügisel uue dramaturgia festivalil Ljubimovka ja praeguseks on ajakohane ning värske lähenemisega näidend lavale jõudnud mitmel pool. Lavastaja Semjon Serzini õpetajaks oli Peterburi pedagoog, alati tekstist värskeid intonatsioone välja kaevav Venjamin Filštinski. Kangelasi kehastavad nende eakaaslased, Jevgeni Pissarevi MHATi stuudiokooli äsjased vilistlased. Vanuste ja mõttelaadide kokkulangevus lisab lavastusele isiklikuma eneseväljenduse energiat. Ning "intelligendi" ja "pihvi" julm romanss muutub meie kõigi probleemiks.

Kristina Matvienko, festivali Kuldne Mask ekspert

 
Kujutage ette, et Mõškin, Rogožin ja Nastja Filippovna ei olegi 19. sajandi teise poole jõukad peterburilased, vaid kaasaegsed lumpenid või, nagu näidendis öeldakse, „kutsekarajakad”. Kutsekaks nimetatakse kutsekooli, milles õpib noor Tanjake, väga kena müüjatar kalaletist, kes elab ühetoalises korteris koos invaliidist isaga ja unistab teatriskäigust oma filosoofiaõppejõu Sergei Romanovitšiga. Õppejõud, kes on noor mees ja samuti näljarott, unistab sellest, kuidas kutseka sinnapaika jätab ja üldse "sellest riigist kasvõi sitasel traktoril minema paneb". Kuna tegevus toimub Valgevenes, kasutab Ivanov kohalikku slängi kogu selle mahlakuses, mis moskvalase kõrvale võib tunduda harjumatuna. "Sergei Romanovits, öelge sõna "t…müra", palub Tanja, saades teada, et tema "filosoof" kasutab samuti vahetevahel vägisõnu. "T…müra! Aga mida see tähendab?" imestab õpetaja, aga vastust ta ära oodata ei jõua, sest on sunnitud koos Tanjaga miilitsa eest plehku panema – nii lõpeb nende ühine teatriskäik.

Igal tegelasel on oma murdumispunkt, vahest on need isegi veel lootusetumad kui Dostojevski "Idioodi" kangelastel. Tanja armastab Sergeid, kuid õhutab Kostjat Sergeid poolvigaseks taguma, sest ta on kindel: selleks, et midagi saavutada, tuleb oma armastatu suhtes kasutada vägivalda, mida ta nii otseses kui kaudses tähenduses ka teeb. Sergei on tahtejõetu ega püüagi vastu astuda Tanjale, keda ta armastab ja samaaegselt vihkab. Pole mõtet siinkohal ümber jutustada loo finaali – teatris ei juhtu just sageli, et vaatajad ei suuda aimata lõpplahendust juba alguses. Ja see on muidugi suur pluss mistahes uue näidendi puhul.

Ajaleht Kommersant


Vaata lavastuse kodulehte


Täppisotsing
November 2019
E T K N R L P
        01 02 03
04 05 06 07 08 09 10
11 12 13 14 15 16 17
18 19 20 21 22 23 24
25 26 27 28 29 30  

Esietenduste ja teatri- uudiste saamiseks kirjutage palun liisi[ät]teater.ee

Made by Wiseman