Kaevuritest kunstnikud

1930. aastad Inglismaa kaevanduslinnakeses. Mõned mehed käivad tööliste haridusühingu õhtukursustel. Pärast ränka tööpäeva kuulatakse õhtuti üldharivaid loenguid evolutsioonist ja muust. Juhuslikult jõutakse kunstiajalooni ja sealt omakorda teooria praktika vastu vahetamiseni: hakatakse ise maalima. "Õpi tehes", ütleb kunstiteadlasest juhendaja. Tööde aineks on meeste endi igapäevaelu: töö, kaevandused, kohalikud inimesed ja ümbrus. – Nõnda sündis Ashingtoni grupi nime all tuntuks saanud väike kunstirühmitus, paari aastaga jõudsid nende teosed näitustele, galeriidesse, auväärsetesse kogudesse. Kaevuritest kunstnikud töötasid aga endiselt iga päev kümme tundi maa all söekaevanduses.

Näidend põhineb tõsielusündmustel – ja nagu elus ikka, on need mõnikord uskumatult naljakad. Samas aga puudutab näidend erakordselt olulisi teemasid: klassipiirid, sotsialism, indiviidi võimalused ja piiratus, eestkoste kui/või/ja ekspluateerimine, kunsti väärtus ja tema ülendav toime… Kas kaevuritest said ikka kunstnikud? Kas nende kunsti võeti tõsiselt või eksootilise veidrusena? Oleme ju kõik oma päritolu, keskkonna, mõtteviisi nägu. Kas lapsepõlve ja keskkonnaga kujunenud mina´st on pääsu, ja kui palju suudab üks, isegi eriline kogemus meid õieti muuta?

Piletid Piletimaailmast.