Igor Lõssov: Idioodi passioon

Teater: Vene Teater
Autor: Dostojevski / Lõssov
Lavastaja: Igor Lõssov

Ukraina Uus Draamateater Peštšerskil peenekoelise Igor Lõssovi eksperimentaallavastusega „Idioodi passioon“.

Ajatu klassika elab üle erinevaid aegu: ultrakaasaegseks muutub kord üks geenius, kord teine. Praegu on kahtlemata Dostojevski romaanide aeg, kuna need on heitnud pilgu külmunud ja piinatud inimhinge kõige sügavamatesse soppidesse. Lavastuse kutsumine Ukrainast Eestisse on meie sõbralik žest, meie katse ehitada kultuurisildu vaatamata kõigile asjaoludele ja tragöödiatele, mis meid lahutada võiksid.

Kaua enne seda kui Igor Lõssovist sai Eestis Vene Teatri juht, kohtus legendaarse Anatoli Vassiljevi õpilane regulaarselt Kiievi näitlejatega. Esimeseks tulemuseks oli „Idioodil“ põhinevate lavaetüüdide sari kaks aastat tagasi Gogolfestil. Nendest etüüdidest kasvas välja kaks lavateost: „Juudamaa kuningas“, mille peategelaseks oli egoistlik ja ahne, aga ka uhke ja vastuoludest piinatud Ganja Ivolgin, ning lavastus „Idioodi passioon“.

„Passiooni…“ kallal töötas peale Igor Lõssovi, kes juba üle viieteistkümne aasta uurib ja analüüsib suure kirjaniku tekste, mida ta võrdleb ookeaniga, millest võib ammutada vaid ühe, äärmisel juhul mõne klaasitäie, kaks näitlejat (samal ajal ka lavastajat) – Olga Larina ja Anna Sergejeva. Kumbki mängib kaht rolli, meest ja naist, pikki kleite ülikondade vastu vahetamata ja kontsakingi jalast võtmata: Larina vürst Mõškinit ja Aglajat, Sergejeva Rogožinit ja Nastasja Filippovnat. Teises vaatuses, mis nõuab kõigi nelja osalust, „kahestuvad“ mõlemad näitlejad ekraaniprojektsioonide abil.

„Idioodi passioon“ tõestab, kui visuaalne võib olla traditsiooniline „rääkimisteater“, kus igavestel teemadel peetud dialoogidel ja monoloogidel pole õieti pause ega õmblusi. Kunstnik Dmitri Kostjumov on paigutanud projektsiooniekraanid viide ritta, luues niimoodi üllatavalt sügava ja mitmekihilise ruumi, mille välis- ja sisepindadele ilmub kord paks sigaretisuits, kord Hans Holbeini maali „Surnud Kristus“ koopia, mis ripub Rogožini kodus (videokunstnikud Maksim Poberežski ja Aleksei Tištšenko). Visuaalne labürint illustreerib muidugi ka Dostojevski tegelaste hingelisi ekslemisi ja nendest pea sõltumatut, ülalt ette antud maailmakorraldust. Lilia Lutsenko kostüümide monokroomne askeetlikkus ei ole samuti juhuslik.

Tegelikult tegeleb Igor Lõssov koos oma järgijatega terve oma elu sellega, et püüab välja jõuda asjade ja tekstide olemuseni. Kiievi näitlejad kinnitavad seda: proov on uuring. Lavastus on protsessi osa. See kõik kokku ongi „vana“ teater, mis juhul, kui sel õnnestub olla vaatajaga lõpuni aus, jääb alati uueks.


Vaata lavastuse kodulehte


Täppisotsing
November 2019
E T K N R L P
        01 02 03
04 05 06 07 08 09 10
11 12 13 14 15 16 17
18 19 20 21 22 23 24
25 26 27 28 29 30  

Esietenduste ja teatri- uudiste saamiseks kirjutage palun liisi[ät]teater.ee

Made by Wiseman