AUGUSTI TANTSUFESTIVAL 2009: empty holes

Teater: Kanuti Gildi SAAL
Lavastaja: Mark Tompkins / Prantsusmaa
tantsulavastus

"empty holes: The Life and Love and Death of John and Doris Dreem"

 

1970ndatel tegi Mark Tompkins terve seeria lavastusi, milles astus üles fiktiivne tegelane Doris Dreem. Doris Dreem sündis USA tänavatel aastal 1973 ja oli 68. aasta vabanemis-liikumise laps. Seejärel kolis Doris Euroopasse ja astus esmakordselt lavale 1976. aastal Tompkinsi lavastuses "naced traces". Hiljem esines ta koos oma vanema õega lavastuses "be:fore:plays" 1976. aastast alustas Tompkins koostööd Lila Greeniga ja 1977 ilmus lavastuses "love letters" välja ka Doris Dreemi abikaasa John Dreem. Kui algul mängis mõlemaid tegelasi Tompkins ise, siis nüüd mängisid nii Lila kui Mark mõlemaid. Täielikult õitsele puhkes paari suhe lavastuses "Les Gens Qui Habitent dans les Maisons de Verre I". Kui Tompkins 1983. aastal otsustas luua oma trupi I.D.A., tegi ta soololavastuse "empty holes", milles jättis Dreemidega hüvasti. Seebiooper, melodraama, kujundid, peeglid, laulud, dialoogid, monoloogid, karisma.

 

Väljavõte lavastuse kavalehest:

 

to do is to be - Descartes
to be is to do - Nietzsche
do be do be do - Sinatra

 

Dreemide saaga episoodid keerlevad alati ühe ja sama loo ümber. Õigupoolest polegi see mingi lugu. See on lugu võimatust armastusest.

Lugu jutustatakse, kasutades vahendeid, mis tunduvad hetkel vajalikud: videot, slaide, varje, esemeid, lavakujundust, tekste, häält, heli ja helisalvestisi, tegevusi ja liikumist. Erinevad kihid segunevad ja nii on tegelikult kattuvaid ja kõrvutiseisvaid lugusid mitu, mitte üksainus. Teatud laadi lugude striptiis, mispuhul pole kõige olulisem mitte alati see, mis paljastub, vaid ka see, mis jääb varjatuks.

Lavastuses kasutatavad elemendid on ühtaegu nii üldiselt kui isiklikud, isegi autobiograafilised. Selles mõttes polegi Dorist ja Johni tegelikult olemas. Pole kunagi olnud ega hakkagi olema. Nad on valed, mis lugu edasi viivad ja nad on olemas selleks, et luua fiktsiooni seal, kus tegelikult on hoopis päris elu. Just oma olemasolu ja kohalolekuga liiguvad Doris ja John igasuguste psühholoogiliste raamide kiuste ühest olekust teise. Nii ongi lavastus ühtaegu nii teatraalne (olekud seostuvad omavahel emotsionaalselt) ja samas koreograafiline (olekud asetsevad üheaegselt üksteise kõrval ja provotseerivad üksteist abstraktsel tasandil). Samas ei lange lavastus kordagi tantsu abstraktsusesse.

Doris ja John käivad noateral ja seetõttu ei lase loo jutustamine abstraktsusel võita, kuid samas vahel abstraktsus siiski vallandub ja avab ambivalentse ruumi, kus valitsevad tundmatud ja sõnastamatud olekud. Seal need Doris ja John siis on - see ruum ahvatleb neid ja nad jooksevad selle poole.

Pärast esietendust 1983. aastal esitati lavastust "Empty holes" kümme korda. See on ainuke Tompkinsi lavastus, mille puhul ta on tõsiselt mõelnud lavastuse taastamisele, sest tema sõnutsi on just selles lavastuses olemas pea kõik teemad, mis teda aastate jooksul saatnud on. Kuid alati tulid muud projektid vahele. Nüüd, 25 aastat hiljem kohtub Tompkins oma kunagise lavastusega taas - see on nagu kutsuks külla vana sõbra, keda ammu näinud pole.

 

Mark Tompkins on USA-s sündinud tantsija, koreograaf ja tantsuõpetaja. Tema lavaline väljendus on eeskätt füüsilise teatri päritolu. 1973. aastast elab ta Prantsusmaal. Pärast mõningaid sooloetendusi ja grupitöödes osalemist, asutas ta 1983 oma trupi I.D.A. (International Dreems Associated).
Peale oma tegevuse I.D.A. kunstilise juhina huvitab teda improvisatsioon, mis on viinud teda koostööle paljude tantsijate, muusikute, valguskujundajate ja kujutavate kunstnikega. 1983. aasta võitis tema inimkeha liikumist kujutavast fotoseeriast lähtuv lavastus "Trahisons - Men, Women, Humen" Bagnolet tantsukonkursi Prantsusmaal. Järgmisel aastal järgnes lavastus "Nouvelles", mis põhines Gertrude Steini romaanil "IDA", mille ta lavastas Avignoni teatrifestivali jaoks. Aastatel 1990-1992 sündis kohaspetsiifiliste lavastuste seeria "La Plaque Tournante", mis ühendas omavahel tantsu, muusikat, videot ja valgust ning kunstnikke 10st eri Euroopa linnast. 1993. aastal tuli ta tagasi tavapärase teatriruumi kasutamise juurde ja lavastas vodevillkomöödia "Home" kahele tantsijale-näitlejale. 1994. aastal sündis "Channels" suuremahuline linnafantaasia seitsmele tantsijale ja kolmele muusikule. Sellele järgnes lavastus "Gravity" (1996) - "reality show" viiele tantsijale-näitlejale ja videole.
Ta on lavastanud ja esitanud mitmeid soolosid: "La Valse de Vaslav" (1999) - kummardus Nižinskile, "Witness" (1992) - pühendatud tantsijale ja koreograafile Harry Sheppardile, "Under My Skin" (1996) - kummardus Josephine Bakerile ja "Icons" (1998) - pühendatud Valeska Gertile. Alates 1998. aastast esitab ta neid kõiki ühel õhtul lavastuses üldpealkirjaga "Hommages".
1998-2000 olles residentuuris Strassbouris, sündis lavastused: "La vie rêvée d'Aimé" (1999) - muusikaline komöödia igas vanuses noortele, "RemiXamor" (2000) - kirekeha panoraam. Detsembris 2002 valmis "Fandango" - lavastus 10-le Junior Ballet (CNSMD de Paris) tantsijale. 2001-2004 oli ta seotud Pariisi Théâtre de la Cité rahvusvahelise programmiga. Sel ajal valmis lavastus "En Chantier" - kolme-aastane uurimisprojekt, mis leidis aset renoveeritavas endises teatrimajas.
Pikaajaline koostöö tõttu helilooja Nuno Rebeloga osaleb ta ka rock-bändis. 2005. aastal andis "Mark Lewis and the Standards" välja oma esimese albumi. 2007. aastal lavastas ta oma lugude põhjal soolo-karaoke-kontserdi "kings&queens".
2005. aastal esietendub soolo "Sept Voiles", milleks Tompkins sai inspiratsiooni Salomé ja Ristija Johannese loost. Samal aastal valmib grupitöö "ANIMAL Male", mis käsitleb võitluse, ellujäämise, võimu ja domineerimise teemasid. 2007. aastal järgnes sellele lavastus "ANIMAL Female"
2008. aastal taaselustas Tompkins I.D.A. 25-aastase juubeli puhul 1983. aasta soololavastuse "empty holes - the life and love and death of John and Doris Dreem". 2008. aastal valmis ka lavastus "LULU an operetta of circumstance", mille eest ta pälvis SACD koreograafiapreemia.

---

 

idee, tekstid, laulud*, esitus, tõlgendus: Mark Tompkins (välja arvatud: "non je ne regrette rien" Vaucaire/Dumont, "strangers in the night" Kaempfert/Singleton/Snyder, "am i blue" Clark/Akst, "last dance" Jabara
dramaturgia ja lavastus: Gerard Gourdot
valgus: Alain de Cheveigné
tehnilised lahendused: Rodolphe Martin
Esietendunud aprillis 1983 festivalil Festival Bonjour Prantsusmaal Perpignanis.
Taastatud oktoobris 2008 festivalil Festival ActOral / M.O.D., Marseille ja Pariisi Théâtre de la Cité rahvusvahelise programmi jaoks.
Tallinna etendusi toetab: Prantsuse Kultuurikeskus, CULTURESFRANCE

http://www.idamarktompkins.com/

Vaata lavastuse kodulehte