Eesti taasiseseisvumisega kaasnenud arengud

Mihhail Gorbatšovi "perestroikal" kulus paar aastat, enne kui see 1987/88 paisus Eestis nn. "laulvaks revolutsiooniks". Tsensuuri varisedes haarasid teatrid tabuteemade (nt. küüditamise) järele, kuid sündmuste kiirus tegi päevakajalisuse varsti võimatuks. Algul inimeste hõivatus poliitikast, seejärel majanduslik langus hõrendasid publikut. Iseseisvuse taaskehtestamisega 1991 ja üleminekuga turumajandusele tuli teatritel oma senised sihid ja harjumused mitmeti ümber mõelda. Esimeses paanikas toodi publiku püüdmiseks järjest välja kergekaalulisi komöödiaid; koondati truppe ja suurendati lavastuste arvu. Õnneks kestis otsene kriis vaid paar hooaega. Seejärel hakkasid repertuaar ja tööolud paranema ning publik naasma. Teater astus taas stabiliseerumisjärku. Institutsiooniliselt on tänu jooksvale riiklikule toetusele ja eriprojekte rahastavatele fondidele (iseäranis Kultuurkapitalile) säilinud püsiteatrite harjumuspärane süsteem, aga nüüd täiendab seda kasulikult väikeste erateatrite võrk.


Samas on selline stabiliseerumine omamoodi vastuolus ümbritseva elu põhjalike muutustega. Tänaseks on muutunud ka teatrielu väline pool: rahvusvahelised rännud ja õpingud on nüüd noorema põlvkonna kogemuse endastmõistetav osa. Eestisse on tulnud palju külalislavastusi, ja Eesti teatrid on ise edukalt esinenud rahvusvahelistel festivalidel. Ideede ja mõjude vahetus tundub küllalt elav, ja enamik praegusi maailmateatri nähtusi on meilgi mingil moel esindatud. Lisaks tuleb märkida, et teatrite koosseisud ja juhtkonnad on viimase kümnendiga tunduvalt noorenenud. Ometi pole kõik nimetatu kaasa toonud teravaid stiililisi muutusi, mida annaks võrrelda kasvõi 1969. aastaga - arvatavasti eeskätt sellepärast, et hetkel pole ka rahvusvaheliselt domineerivat suundumust, vaid ainult väiksemate nihete ja ümbermõtestuste "postmodernistlik" kirjusus. Eesti teatri kohta võib üksnes nentida, et ühiskonna otsese peegeldamise või vastustamise asemel on see viimasel kümnendil eelistanud abstraktsemaid vaimseid, psühholoogilisi ja kunstilisi huviasetusi. Näiteks Merle Karusoo sotsioloogilised lavastused on silma torganud just oma erandlikkusega.

M.Karusoo, "Küüdipoisid", Eesti Draamateater, 1999, lavastaja Merle Karusoo; allikas: Eesti Draamateater

Repertuaaris on ainsaks kindlaks tõdemuseks anglo-ameerika draama arvuline ülekaal. Kõik muud tendentsid on olnud lühiajalised ja mitmeti tõlgendatavad. Nii oli 1990.-te keskel paaril hooajal romantiliste kangelaste (don Quijote, Edmund Kean, kolm musketäri jt.) uputus, mida kummaliselt saatis hoopis teisesuunaline huvi absurdinäidendite vastu. Üsna iseloomulikult on olulisteks teatrisündmusteks tihti olnud klassikalavastused, milles seejuures pole iseäraliselt rõhutatudki seoseid kaasajaga, vaid on pigem keskendutud "üldinimlikematele" joontele.
Nagu eesti kultuuriloos tihti varemgi, on draama (võrreldes kasvõi luulega) jälle mõneti kõrvaline kirjandusliik. 1990.-te suureks nimeks oli Madis Kõiv, kuid tema näidendid pärinesid valdavalt varasematest aastakümnetest. Lihtsalt teatrid ületasid lõpuks oma kahtlused nende lavastatavuse suhtes: Kõivu harjumatu visionaarsus osutus järeleproovimisel äärmiselt teatraalseks.

M.Kõiv, "Filosoofipäev", Eesti Draamateater, 1994, lavastaja Priit Pedajas; allikas: Eesti Draamateater

Üldiselt on varasemad juhtivad näitekirjanikud aga tagasi tõmbunud. Pikkamööda on tõusnud küll uus autorite rühm - Andrus Kivirähk, Mart Kivastik, Jaan Tätte jt.
 

asdasf

J.Tätte, "Sild", Tallinna Linnateater, 2000, lavastaja Jaanus Rohumaa; allikas: Tallinna Linnateater

Üsna osavõturohked on olnud ka Eesti Näitemänguagentuuri korraldatud näidendivõistlused, ehkki lavale on jõudnud nende saagist suhteliselt vähe.
Lavastajate hulgas on 1960. aastatel alustanud põlvkond veel üsna aktiivne, kuigi ilmutab vahel väsimuse märke. Jõuliselt naasis pärast mõningast vahepausi nt. Mikk Mikiver. Kõige intrigeerivam sellest rühmast on olnud Mati Unt, kelle lavastuste erudeeritud vihjelisust ja peent irooniat tuuakse tavaliselt "postmodernistlike" hoiakute näidiseks.

M.Unt / H.Ibsen, "Nukumaja e. Norbert", Eesti Draamateatri, rühma U3 ja Estonian Stage Productions’i ühisprojekt, 1995, lavastaja Mati Unt; allikas: Eesti Draamateater

Kuid 1990-te keskseteks nimedeks olid mõnevõrra nooremad Priit Pedajas ja Elmo Nüganen. Pedajas äratas esmalt tähelepanu aeglaste, mediteerivate, meeleolurõhuliste lavastustega; hiljem on ta oma skaalat laiendanud. Eeskätt temale kuulubki Madis Kõivu lavalise avastamise teene.
 
M.Kõiv, "Peiarite õhtunäitus", EMA Kõrgem Lavakunstikool, Eesti Draamateater, 1997, lavastaja Priit Pedajas; allikas: Eesti Draamateater

Nüganen osutas oma esimestes lavastustes eesti teatris nii harva nähtavat kergust, sära ja rütmilist elevust; tema järgnev areng on kulgenud psühholoogilise süvenemise suunas.

 
A.Adabashjan / N.Mihhalkov, "Pianoola ehk mehhaaniline klaver", Tallinna Linnateater, 1995, lavastaja Elmo Nüganen; allikas: Tallinna Linnateater
Veel nooremate lavastajate hulgast tuleb nimetada Jaanus Rohumaad, Katrin Kaasik-Aaslavit, Hendrik Toomperet. Igaühel nimetatutest on mõistagi omajagu uudne maailm; siiski on nad kõik erilise vastuseisuta leidnud laia põlvkondadevahelist tunnustust, mis paistab taas kinnitavat, et eesti teater pole parajasti radikaalsete muutuste faasis. See radikaalsusepuudus on samas ajendanud mõnede nooremate kriitikute nurinaid.









Täppisotsing
September 2019
E T K N R L P
            01
02 03 04 05 06 07 08
09 10 11 12 13 14 15
16 17 18 19 20 21 22
23 24 25 26 27 28 29
30            

Esietenduste ja teatri- uudiste saamiseks kirjutage palun liisi[ät]teater.ee

Made by Wiseman