1960. aastate lõpu teatriuuendus

1960. aastatel ilmus kõigis kunstides uus põlvkond, keda nõukogude okupatsiooni omaaegne äkiline trauma enam nii tugevasti ei muserdanud. Nende tõusu soosis ka kultuuripoliitika jätkuv diferentseerumine tohutu impeeriumi erinevates piirkondades. Kunstivabaduse tõmmet (enamasti mitmesuguste modernistlike suundade poole) tunti kogu "idablokis" ju kõikjal, kuid selle tegelik avaldumisjõud sõltus kohalike võimude leebusest. Baltimaadel eelistasid kohalikud võimud vaadata vähem ohtlikele opositsioonivormidele (nagu kunstilised uuendused) üldiselt läbi sõrmede. Seetõttu meenutasid arengud siin mõnes osas pigem Ida-Euroopa "rahvademokraatiaid" kui Venemaad ennast. Abstraktne maal, atonaalne muusika, vabavärss, teadvusvooluromaan, mis Moskvas või Leningradis kõik olid keelatud, võisid Baltikumis teatud määrani vaikselt õilmitseda.

Teatris oli muutuste esimeseks ilminguks kohati absurdidraamat meenutavate näidendite väike laine 1960. aastate lõpupoolel. Neid kirjutasid enamasti luuletajad, näiteks Artur Alliksaar, Ain Kaalep ja Paul-Eerik Rummo. Niisuguste näidendite tinglikkus lubas käsitleda laiemaid ja üldisemaid eksistentsiaalseid küsimusi, mõnevõrra ka totalitaarsuse julmust ja tobedust. Sellele järgnes 1969 alanud radikaalsem teatriuuendus, mida kandsid tollal "Vanemuises" tegutsenud noored lavastajad Evald Hermaküla ja Jaan Tooming, ajutisemalt ka Kaarin Raid. See avaldus näidenditekstidega ümberkäimise vabaduses, lavategevuse agressiivsuses ja füüsilisuses, sümbolite ja metafooride ohtras kasutamises.

P.-E.Rummo, "Tuhkatriinumäng", "Vanemuine", 1969, lavastaja Evald Hermaküla; allikas: TMM

Too algne agressiivsus kajastas süvenevast ühiskondlikust reaktsioonist sündinud võimetuse raevu. Kuid suurele osale publikust, kes neid tundeid muidu võinuks jagada, osutus uudne teatrikeel siinpuhul tõkkeks. Avangardi ja laiema publiku vastasseis, mis oli jõudnud noorde eesti kultuuri juba 20. saj. alguskümnenditel, kuid siis 1930. aastail nõrgenenud ja Nõukogude okupatsiooni esimeseks 25 aastaks peaaegu kadunud, ilmnes 1960. aastail kõigis kunstides taas uue jõuga. Ent kuivõrd teatriuuendust saatis noore lavastajapõlvkonna laiem tulek (Mikk Mikiver, Kalju Komissarov, Ingo Normet, Raivo Trass, 1970. aastate keskelt ka Merle Karusoo, Lembit Peterson, Juhan Viiding, Mati Unt), imbusid uued võtted suhteliselt kiiresti laiali ning muutusid ajapikku publikule mõistetavaks. Lõplik tunnustus saabus Jaan Toominga suurlavastustega 1970. aastate lõpupoolel; vaimult iseloomustas neid pööre spirituaalsetesse otsingutesse, sageli ka folkloorihuvi. Samas hakkas metafoorilis-füüsiline teater järjest laiemale kandudes lahjenema ja põnevust kaotama, aga esialgu hoidsid üldpildi rikkust teistsugused lähenemisviisid, näiteks Voldemar Panso ja Kaarel Irdi viimased tööd ning Adolf Šapiro külalislavastused. Lavakeele vabadus ja keerukus kajastus ka ajajärgu juhtivate dramaturgide Enn Vetemaa, Vaino Vahingu, Rein Saluri ja Jaan Kruusvalli näidendites. Tagantjärele üllatab kogu tollase teatriuuenduse vastavus maailmateatris parajasti toimunud otsingutele, mille tegelikke vilju siinsed lavastajad polnud ju peaaegu näinudki; nagu üllatab ka Eesti teatripildi erandlikkus üldisel Nõukogude taustal, kus näiteks Moskva ja Leningradi teatriuuendused jäid tunduvalt arglikumaks.


1980. aastad

Täppisotsing
Detsember 2018
E T K N R L P
          01 02
03 04 05 06 07 08 09
10 11 12 13 14 15 16
17 18 19 20 21 22 23
24 25 26 27 28 29 30
31            
Made by Wiseman