Sissejuhatus


Nagu kõigil rahvastel on eestlastel oma igivanad mängud ja rituaalid, mis keskendusid aastaringi ja ühiselu pöördepunktidele.
Kuid iseseisva kunstivormina tõid teatri siinsetele aladele sakslased, ja pikka aega toimis see hõredalt ja piiratult üksnes baltisaksa kultuurikeskkonnas.
 
Läti Henrik mainib küll juba ristisõdijate korraldatud vaatemänge, ometi puuduvad meil andmed, nagu oleks keskaegne teater oma mitmesugustes vormides siin laiemalt levinud.
Renessansiteatrit esindasid teadaolevalt üksnes harvad ladinakeelsed koolietendused, ja 17. sajandil piirdus teatritegemine mujalt tulnud rändtruppide juhuslike külalisesinemistega ja hootise kohaliku taidlusega.
 
Baltisaksa teatri peamiseks keskuseks jäi alati Riia. Alles noore ja energilise August von Kotzebue juhuslik tulek Saksamaalt Tallinna pani mänguharrastuse 18. sajandi lõpul siin hoogsamalt käima, mis 1809 viis viimaks kutselise teatri loomiseni. Kummatigi tulid selle repertuaar ja põhitegijad jätkuvalt Saksamaalt. Baltisakslased ise jäid teatris suhteliselt passiivsesse tarbijarolli, ning üldiselt oli nende maitse provintslik ja väikekodanlik. Armastatuimad olid meelelahutuslikud zhanrid. Siiski olid vähemalt klassikud mängukavas kohusetundlikult esindatud ja uuema maitse näidetena lavastati sajandi lõpul koguni paar Wagneri ooperit. Tagasivaates paistab baltisaksa teatri olulisima ajaloolise teenena tõuge, mille see andis põlisrahvaste eestlaste ja lätlaste teatrile, sest muidugi oli baltisaksa lava too teatrivorm, mida noorte rahvuslike liikumiste algatajad parimini tundsid ja paratamatult ka jäljendasid.

Näitemäng rahvusliku ärkamise ajal

Täppisotsing
September 2019
E T K N R L P
            01
02 03 04 05 06 07 08
09 10 11 12 13 14 15
16 17 18 19 20 21 22
23 24 25 26 27 28 29
30            

Esietenduste ja teatri- uudiste saamiseks kirjutage palun liisi[ät]teater.ee

Made by Wiseman